Hüaluroonhape

Täitesüstid on tänapäeval toodetud kõik hüaluroonhappe baasil. Hüaluroonhape on elusorganismide loomulik komponent,  erinevatel liikidel ja erinevates kudedes on see identne.  Viimase kahe aastakümne jooksul on hülauroonhappe biomeditsiinilised kasutusalad järjest laienenud sh. liigesevalude ja viljatusravi ning esteetilise meditsiini valdkonda.
Keemiliselt on hüaluroonhape korduvate disahhariidide üksustest koosnev polüsahhariid, mis sisaldab glükuroonhapet ja n-atsetüülglükoosamiini.

Hoolimata päritolust sisaldab hüaluroonhape ainult neid kahte sahhariidiühendit. Bioloogilist perspektiivi silmas pidades on hüaluroonhappemolekulide liikidevaheline ja liigisisene identne struktuur märkimisväärne fakt, mis tähendab tänu biosobivusele ideaalset ainet meditsiinivaldkonnas kasutamiseks.

Hüaluroonhappe füsioloogiline funktsioon baseerub hüaluroonhappemolekulide hüdrofiilsusel ja suhtelisel suurusel.
Hüaluroonhappe disahhariidid on tugevalt hüdrofiilsete omadustega, muutes selle vees hõlpsalt lahustuvaks. Hüaluroonhappe hüdrofiilsed omadused on seotud kolmemõõtmelise struktuuriga, tänu millele saab võimalikuks selle molekulaarkaaluga võrreldes suhteliselt suure hulga vee sidumine.

Ligikaudu 56% kehas leiduvast hüaluroonhappest paikneb nahas. Nahk sisaldab kollageen- ja elastiinkiudude maatriksit, mis hõljub rikkalikult hüaluroonhapet sisaldavas rakuvälises keskkonnas. Hüaluroonhappe loodud keskkond on omamoodi amortisaator välissurve vastu, kaitstes naha sügavamaid kihte füüsiliste kahjustuste eest. Lisaks on hüaluroonhappel libestav funktsioon ning ühtlasi võimaldab see nahal muuta kuju luude- ja liigeste ühenduskohtades vastavalt liikumise iseärasustele.
Organismi vananedes allub endogeense hüaluroonhappe hulk nahas ja kogu kehas muutustele. Hüaluroonhappe vähenemine toob kaasa ka hüaluroonhappe molekulide väiksema veesiduvusvõime, mille tagajärjeks on naha õhenemine (vähenenud maht), kortsude teke ja muud vananemisele iseloomulikud ilmingud.

Hüaluroonhape inimese kehas

Kuigi suur osa organismis olevast hüaluroonhappest paikneb nahas, leidub seda ka klaaskehas, kus see annab silmadele kuju; kõhredes, luudes ja sünoviaalvedelikus, kus see toimib lubrikandina, amortisaatori ja filtrina; veresoontes ja nabaväädis. 60 kg kaaluva inimese keha sisaldab ligikaudu 12 g hüaluroonhapet.

Ekstraheerimine kudedest

Hetkel on peamine loomset päritolu hüaluroonhappe allikas kukehari. Sealsetes kudedes leiduv hüaluroonhape on keerukalt läbi põimunud mitmesuguste muude ainetega, mis muudab hüaluroonhappe eraldamise ja puhastamise komplitseerituks. Ühtlasi tähendab see, et loomsest toormest eraldatud hüaluroonhapet sisaldavates toodetes leidub vältimatult ka soovimatuid lisandeid, nagu näiteks proteiin.

Biotehnoloogilised meetodid

Hüaluroonhapet ei eraldata mitte ainult loomsetest kudedest, vaid ka mõningatest bakterikultuuridest. Viimaseid võib kasvatada söötmel, kusjuures hüaluroonhape eraldatakse biotehnoloogiliste meetoditega. Eeldusel, et bakterikultuurid säilivad tootmisprotsessi käigus isoleeritult, saadakse hüaluroonhape, mida iseloomustab väga kõrge puhtusetase ja erakordne biosobivus inimorganismiga.