Kaasaegne veenilaienditega tegelemine eeldab mitte ainult jalale vaatamist, vaid ka
ultraheliuuringut. Soovitan kindlasti mitte lasta enda veenilaiendeid opereerida või süstida ilma
eelneva uuringuta! Parimal juhul teeb seda uuringut sama inimene, kes hiljem ka protseduuri.
Uuringu ajal saame vastuse kolmele küsimusele:
Üks tõsisem haigus veenisüsteemis on süvaveenitromboos. Mõningatel juhtudel võib
süvaveenitromboos olla olnud oluliste kaebusteta, hiljem arenevad välja veenilaiendid. Peale
vaadates ei erine sellised veenilaiendid teistest, ka inimene ise ei pruugi midagi sellest olukorrast
teada. Kahjuks kirjeldatud juhul antud veenilaiendeid eemaldada ei tohiks – kasu asemel saame
pigem kahju.
Mida kaugemale on arenenud veenipuudulikkus, seda tõenäolisem on, et leitakse klapipuudulikkus
ka süsveenisüsteemis. See tähendab, et klapid ei tööta ning ei suuda täita oma ülesannet – hoida
vere pendeldamist ära, et veri liiguks kogu aeg ühes suunas. Klapipuudulikkuse diagnoosimine
süvaveenides on oluline, silmas pidades kiirelt tekkida võivaid uusi veenilaiendeid pindmises
süsteemis.
Kõige olulisem osa uuringust – selle järel otsustakse protseduuri maht – kas tegemist on ainult
nähtava veenilaiendiga või haigeks on jäänud ka see veen, mille külge nähtav haru ühendub. Tähtis
on see osa uuringust pikemat perspektiivi silma pidades – nii skleroteraapia kui ka operatsiooni
eesmärgiks on sulgeda või eemaldada vaid kõige haigem osa veenisüsteemist, ülejäänud osa peab
jääma dünaamilisele kontrollile. Siis on võimalik haigust kontrolli all hoida ning reageerida
õigeaegselt lisaks tekkida võivale uuele veenilaiendile. Kahjuks on tegemist süsteemse kroonilise
haigusega, millest tervenemist keegi meist lubada ei saa. Nii patsiendi kui ka arsti ühine eesmärk on
säitada mitte ainult kosmeetiline välimus vaid ja jala tervis – et ei tekiks naha muutusi, mille tõttu
tekib 80% haavanditest.
Miks on meie valikuuringuks just ultraheli – Doppler?
Ultraheliuuring on kättesaadav ja kergelt talutav – haiget see ei tee! Kõige toredam on, et saab
hinnata just verevoolu reaalsetes tingimustes – sellepärast palutakse pindmise veenisüsteemi
hindamiseks tavaliselt seista, mitte lamada. Ühtegi eelpool nimetatud eelistest ei ole ei kompuuter-
ega magnettomograafial. Loomulikult on tegemist uuringuga, mis sõltub väga palju selle tegijast –
mõnikord on see põhjuseks, miks mujal tehtud uuring tuleb uuesti üle teha. Ütleb ju vanasõnagi –
kümme korda mõõda ja üks kord lõika!